Monday, February 22, 2010

Globaliseerumine - kas oleme perifeerias?

Oleme Microlinkis viimase aasta jooksul osalenud mitmetel rahvusvahelistel IT teenuste hangetel. Hangetel kus ostjaks on multinatsionaalne suur-korporatsioon kes tahab oma tervet Euroopat katvale organisatsioonile ühest kohast IT teenust osta. Osadel sellistel hangetel oleme ka edukad olnud. Kuna globaliseerumine ja sellised tehingud on aja märk, siis toon välja mõned olulised ja õpetlikud poindid nende juures.

Tavaliselt käib selline ostmine selliselt:
- Suurkorporatsiooni regionaalne peakontor tahab osta ühelt pakkujalt IT teenust terve Euroopa jaoks.
- Mõni "suur IT firma" (HP, IBM, Fujitsu....) osaleb hankel ja pakub IT teenust terves Euroopas.
- "suur IT firma" ostab teenuse allhankena sisse mitmelt "keskmiselt IT firmalt" kes siis pakuvad teenust terves Ida-Euroopas või Baltikumis.
- "keskmine IT firma" omakorda ostab allhankena sisse kohaliku teenindamise riigi või linna piires "kohalikult IT firmalt".

Kui selline tehing sõlmitakse, siis tähendab see seda, et kõik need teenusepakkujad sõlmivad omavahel lepingud, sealhulgas kauplevad hinnad ja teenustaseme tingimused. Tihti muide on see väga ajamahukas protsess.

Sellise kombinatsiooni puhul tekivad kaks ahelat, mille kulgemist tasub analüüsida:
Esiteks teenindamine:
Oletame, et multinatsionaalse suurkorporatsiooni lõppkasutaja on Eestis paikneva poe müüja ja tema arvutiga on probleem. Vastavalt korrale peab ta sellisel juhul helistama "suur IT firma" klienditeenindusse. Sealt omakorda suunatakse töö edasi "keskmisesse IT firmasse" ja siis "kohalikku IT firmasse" kust siis läheb kohalik Eesti IT spetsialist müüja muret lahendama. Selle ahela puhul on oluline tähele panna, et suurema osa tööst tegi ära kohalik spetsialist. Samas suurema mõjuga ehk tööprotsessi, infosüsteeme ja korraldust puudutavad otsused tehakse "suures IT firmas". Ehk käed on kohapeal, aga ajud keskel.

Teiseks raha liikumine:
Raha liigub sama ahelat pidi nagu teeninduse töökäsk, aga iga etapp kahandab liikuva rahasumma mahtu.
- Kõigepealt maksab kohalik esindus regionaalsesse kontorisse sisearvega summa N.
- Regionaalne kontor võtab oma arvelduskulud ja maksab edasi peakontorisse summa 0,9N.
- Peakontor maksab "suur IT firmale" juba veelgi vähem, tõenäoliselt kuskil 0,8N.
- "suur IT firma" on veidi kaubelnud ja peab "keskmisele IT firmale" loovutama kõigest 0,6N.
- "Keskmine" maksab kohalikule tegijale ja müüja probleemi lahendajale veelgi vähem - heal juhul 0,4N.
Kokkuvõttes jääb kohalikule töö tegijale, ehk kätele, ainult murdosa sellest summast, mis lõppkasutaja maksis. Lisaks peab kohalik tegija ära tegema ka enamiku tööst...

Hea lugeja kindlasti märkab kuhu see lugu triivib. See, et töö tegija saab väga väikese osa tarbija poolt makstavast rahast ei ole mingi IT valdkonna probleem. Tootmises on see probleem palju hullem. Kuuldavasti oli isegi aasta kus Michael Jordan teenis Nike reklaamimise eest rohkem kui kõik Nike tossude õmblejad kokku.

Meie jaoks Eestis on väga tähtis pääseda sellest perifeeria rollist välja. Välja rollist kus meie kui tarbijad maksame teenuste eest palju, otsused tehakse mujal ja kohapeal töö tegemise eest saame jälle tagasi raha väga vähe.

Head pankurid, teie olete selles mudelis olnud kõige kauem andke palun nõu! Kuidas annaks asju korraldada nii, et meie ülekande tasudest suur osa jääks Eesti filiaalis töötavatele pankuritele, sest siin tehakse olulisi otsuseid?
Või veelgi enam! Kuidas korraldada asju nii, et Eesti oleks see koht kus tehingud sõlmitakse, Baltikumi ning Peterburi ala osas targad otsused tehakse ja põhiline kasum teenitakse?

No comments:

Post a Comment