Wednesday, October 20, 2010

Riigihangetest

Kõik kes on riigihangetega midagi ostnud või riigihangetel midagi pakkunud teavad, et tihti ei saavutata riigihankega just kõige paremat tulemust: Hanke võitnud lahendus ei pruugi olla üldse see, mida ostja ostaks, aga protseduuride tõttu hange sellise lahenduseni jõudis. Veelgi hullem on see kui hange vaidlustatakse ja kogu protsess jääb toppama nagu tänavu paljude tee-ehituse projektidega on läinud.

Paralleele tõmmates, siis kujutagem ette absurdset olukorda omale isikliku mobiiltelefoni ostmisel. Näiteks valite välja Nokia telefoni, aga Apple kaebab teie peale vaidluskomisjoni ja te peate pool aastat kohtut käima ja/või uusti telefoni valima hakkama....

Kui riigihangete valdkonda analüüsida, siis saab kogu probleemistik alguse sellest, et Riigihangete korralduse eesmärk ei ole mitte sobivaima ostu tagamine vaid korruptsiooni vältimine. Selle eesmärgi täitmisel on korraldus efektiivne. Paraku tuleb selle eesmärgi ohvriks tuua ostuprotsessi kiiruse, ostuprotsessi kulu (nii ostja kui pakkuja poolse) ning ka ostuprotsessi tulemuse. Kui võrrelda riigihanget ja eraisiku ostuprotsessi, siis võib tuua järgmised erinevused:
- Riigihanke puhul on protsessi alguses enam-vähem paigas hangitav objekt ja tema konfiguratsioon. Eraisikul, näiteks oma koju küttesüsteemi valides, on enam-vähem paigas hind ja objekt, objekti konfiguratsioon on võrdlemisi lahtine.
- Riigihanke puhul domineerib valikut hind. Eraisik ostab aga hinnaraamidesse jäävat sobivaimat konfiguratsiooni.

Need paar väikest erinevust tagavad selle, et eraisik on oma ostudega rohkem rahul kui riigiasutus .... või kui ei ole, siis ei ole tal peale iseenda kedagi süüdistada.

Seda mida silmas pidada IT teenuste hangete läbiviimisel ja pakkumiste tegemisel analüüsin pikemalt 28.10 toimuval Riigihangete konverentsil.

Kas aga korruptsioon on probleem ainult riigiasutustes....? Vaata näiteks seda Tele2 reklaami ja mõtle kes võiks selle HTC telefoni endale saada. Kas firma omanik, aktsionär? Või mobiilioperaatori valinud (ostu)juht?

3 comments:

  1. Erasektoris, tõepoolest, võib korruptsioon kohati olla suuremgi. Aga eraettevõtluses ei ole tüüpiliselt tegu maksumaksja raha raiskamisega, seega on "kahtlased tehingud" iga ettevõtte väärtuste küsimus. Liidri ülesandeks on tagada ühtlaste väärtuste kommunikatsioon üle terve organisatsiooni.

    5 aastat suuremal-vähemalt määral IT riigihangetega tegelenuna mõned vastuargumendid:1) Hankija EI OLE kohustatud valima hinna alusel. Ta saab parima pakkuja kriteeriumid ISE määratleda oma hankedokumentides. Hind seejuures võib olla 50% osakaaluga või isegi vähem. Seega EI OSTETA alati odavaimat hinda. Võidukas pakkumine peab olema "majanduslikult soodsaim".
    2) Korruptsioon (teatava pakkuja eelistamine) on siiski Eesti riigihangetes väga levinud. Osalt on see ka ratsionaalselt põhjendatud (olemasolev partner võib pakkuda sama raha eest rohkemat või kohati on oluline teatav konfiguratsioon sobimaks olemasolevate süsteemidega).3) Kui hankija jõuab "ebasoovitava tulemini", siis on ta ise oma hankedokumendid liiga kogematult kirjutanud. Selles ei saa kedagi teist süüdistada. Pole ju saladus see, et tihti vastutavad riigihangete läbiviimise eest inimesed, kes midagi sellist pole kunagi varem teinud.

    Küll aga olen nõus, et pakkujad võiks vaidlustamise asemel hoopis konkurentidega jõud kokku panna ning Eestist väljapoole oma tooteid/teenuseid müüa.

    ReplyDelete
  2. Kogu riigihangete süsteem on ebaefektiivne ja ei täida eesmärki. Märt kirjutas õigesti, tegelik eesmärk peaks olema sobivaima ostu tagamine.

    Tuleks muuta paradigmat. Ehk mõelda kuidas panna otsustajad vastutama oma tegude, ostude, jne eest. See pole lihtne aga RH süsteem on ummiktee. Tuleb jõuda olukorrani, kus iga otsustaja teeks ausalt parimaid valikud. Kuidas sinna jõuda? Kui vastuse leiame, lahenevad väga paljud probleemid.

    ReplyDelete
  3. Riigisektoris on palju väga häid spetsialiste, kes saavad aru mida nad teevad ning veel rohkem neid kes vajavad oma kompetentsuse tõestamiseks välist abi. Mõlemad variandid surutakse kahjuks ühe seaduse raamidesse. Välise abi vajajad on aga suurepärane seeme korruptsioonile.
    Teine miinus on, et riigisektor on suurim sisemaine IT tellija kuid kasutab tihti kodumaist IT teadmist vaid välismaistelt tootjatelt parima hinna välja pressimiseks selmet jätta raha kodumaisesse IT teadmisse ja selle arendamisse. Riigisektori IT võiks tegeleda peamiselt riigiaparaadi spetsiifiliste küsimustega mida Eesti IT firmad sama hästi teha ei suuda ning baasinfra ja standartprotsessid outsourceda kohalikelt IT firmadelt. Areng oleks kiirem mõlemal osapoolel.

    ReplyDelete