Jõhvi investeerimispankur ja Kilingi-Nõmme juhtimisguru
Jätkan eelmisel esmaspäeval alustatud globaliseerumise teemat.
Kuni majanduskriisini oli Eesti majanduses kasv suur ja see mõjutas paljusid siin filiaale omavaid Soome ja Rootsi firmasid jätma Eestisse ka otsustusõiguse. Põhimõte "Don't fix it if it aint broke" on väga õige ja juhul kui filiaal genereeris korralikku kasumit, siis ei olnud väga tark tema tööprotsesse muutma minna.
Paraku hea majanduskasvu aeg on läbi. Läbi on ta päris mitmeks aastaks kuna uus suur kasv on võimalik ainult läbi põhjalike muutuste tööprotsessides, tehnoloogias ja inimeste oskustes. Need on aga väga pikka aega nõudvad muudatused. Seega võib arvata, ja paljude rahvusvaheliste korporatsioonide puhul on juba ka märgata, et peakontor tahab aina enam otsuseid enda kätte võtta. Osadel juhtudel võidakse sellega minna väga spetsiifiliseks. IT süsteemide puhul näiteks kehtestatakse kesksed nõuded ja väga ranged sülearvuti haldusreeglid. Tarkvara ja võrgu profiilid reguleeritakse suurkorporatsiooni kõigi kohalike esinduste jaoks täpselt ühesugused. Kuid IT ei ole ainuke valdkond mida on kasulik keskselt reguleerida ja kindlasti ainult sellega ka ei piirduta. Näiteks ei ole ju vaja, et igas tütarettevõttes arutatakse milline peab olema müügitiimi boonusskeem või kuidas käib puhkuste planeerimine. Selle kõik saab peakontoris üks kord läbi arutada ja siis kõigile kehtestada.
Selge on see, et selline olukord on "provintsi filiaalide" jaoks paras väljakutse ja nõuab uut moodi lähenemist. Kindlasti on selline olukord väga keeruline esmatasandi ja keskastme kohalikele juhtidele. Neile, kes peavad otsuseid juurutama, aga kes ei oma mingit kokkupuudet nende otsuste tegemisele.
Kuid teisalt on selles olukorras omad võimalused. Võimalus kasutada rahvusvahelise korporatsiooni võimekusi, kaubamärki ja suhteid. Võimalus töötada koos erinevate rahvaste ja spetsialistidega.
Kindlasti ei ole mõtet globaliseerumise vastu võidelda. See oleks võrreldav masinate vastaste võitlusega 19. sajandi Inglismaal. Kuid Eestis tervikuna ja igas tütarettevõttes eraldi tasub mõelda sellele mis võiks olla kohaliku osakonna panus suures ettevõttes. Kas näiteks annab siia luua-tuua suurfirma mingi valdkonna kompetentsikeskus või arenduskeskus. Kui me seda ei tee, siis jätkub protsess Eesti ja Eesti tipp-spetsialistide jaoks ebameeldivas suunas. Kui täna tundub absurdsena mõte investeerimispankurist Jõhvis või juhtimisgurust Kilingi-Nõmmel, siis kümne aasta pärast võib juhtuda, et nende valdkondade oskusi vajatakse tunduvalt vähem ka Tartus ja Tallinnas ning tõeliselt saavad end oma ala tipp-spetsialistid rakendada peale Stockholmi, Frankfurti, Shanghaisse või Palo Altosse kolimist.....
Kuni majanduskriisini oli Eesti majanduses kasv suur ja see mõjutas paljusid siin filiaale omavaid Soome ja Rootsi firmasid jätma Eestisse ka otsustusõiguse. Põhimõte "Don't fix it if it aint broke" on väga õige ja juhul kui filiaal genereeris korralikku kasumit, siis ei olnud väga tark tema tööprotsesse muutma minna.
Paraku hea majanduskasvu aeg on läbi. Läbi on ta päris mitmeks aastaks kuna uus suur kasv on võimalik ainult läbi põhjalike muutuste tööprotsessides, tehnoloogias ja inimeste oskustes. Need on aga väga pikka aega nõudvad muudatused. Seega võib arvata, ja paljude rahvusvaheliste korporatsioonide puhul on juba ka märgata, et peakontor tahab aina enam otsuseid enda kätte võtta. Osadel juhtudel võidakse sellega minna väga spetsiifiliseks. IT süsteemide puhul näiteks kehtestatakse kesksed nõuded ja väga ranged sülearvuti haldusreeglid. Tarkvara ja võrgu profiilid reguleeritakse suurkorporatsiooni kõigi kohalike esinduste jaoks täpselt ühesugused. Kuid IT ei ole ainuke valdkond mida on kasulik keskselt reguleerida ja kindlasti ainult sellega ka ei piirduta. Näiteks ei ole ju vaja, et igas tütarettevõttes arutatakse milline peab olema müügitiimi boonusskeem või kuidas käib puhkuste planeerimine. Selle kõik saab peakontoris üks kord läbi arutada ja siis kõigile kehtestada.
Selge on see, et selline olukord on "provintsi filiaalide" jaoks paras väljakutse ja nõuab uut moodi lähenemist. Kindlasti on selline olukord väga keeruline esmatasandi ja keskastme kohalikele juhtidele. Neile, kes peavad otsuseid juurutama, aga kes ei oma mingit kokkupuudet nende otsuste tegemisele.
Kuid teisalt on selles olukorras omad võimalused. Võimalus kasutada rahvusvahelise korporatsiooni võimekusi, kaubamärki ja suhteid. Võimalus töötada koos erinevate rahvaste ja spetsialistidega.
Kindlasti ei ole mõtet globaliseerumise vastu võidelda. See oleks võrreldav masinate vastaste võitlusega 19. sajandi Inglismaal. Kuid Eestis tervikuna ja igas tütarettevõttes eraldi tasub mõelda sellele mis võiks olla kohaliku osakonna panus suures ettevõttes. Kas näiteks annab siia luua-tuua suurfirma mingi valdkonna kompetentsikeskus või arenduskeskus. Kui me seda ei tee, siis jätkub protsess Eesti ja Eesti tipp-spetsialistide jaoks ebameeldivas suunas. Kui täna tundub absurdsena mõte investeerimispankurist Jõhvis või juhtimisgurust Kilingi-Nõmmel, siis kümne aasta pärast võib juhtuda, et nende valdkondade oskusi vajatakse tunduvalt vähem ka Tartus ja Tallinnas ning tõeliselt saavad end oma ala tipp-spetsialistid rakendada peale Stockholmi, Frankfurti, Shanghaisse või Palo Altosse kolimist.....
Tänane Autolivi pakkumine Norma 100% aktsiate omandamiseks võib olla järgmine näide sellest tendentsist. Aga eks aeg näitab. Igatahes võõrkeelte õpe on alati kasulik! :-)
ReplyDelete