Monday, November 23, 2009

Tervishoiust

Viimasel ajal on palju olnud juttu tervishoiu rahastamisest. Kas kasutada rohkem omavastutust? Kas perearsti visiidi eest 50 krooni nõuda on OK või on seda liiga palju? Kuidas tagada tervishoiu rahastamine järgmise paarikümne aasta jooksul rahvastiku vananemise tingimustes?

See teema on loomulikult väga oluline ja võtan teema lühidale käsitlusele, aga jõuan oma jutuga ikka lõpuks IT, innovatsiooni ja tehnoloogiani.

Viga mis tervishoiu korraldamisest rääkides tehakse on see, et keskendutakse liiga palju rahale. Võetakse eelduseks, et kui täna on inimese pensionipõlve aegne kulu tervishoiule X krooni ja laste maksurahast või inimese enda säästudest suudetakse tagada need X krooni, siis on kõik hästi. Siit läheb arutelu sujuvalt sellele, et kui palju peaks tööelu jooksul riiklikkusse või erakindlustusse raha säästma, et see X krooni tagada ja kogu probleem lahendada. Tegelikkus nii ilus ei ole. Ehk nagu Kristjan Port ühel seminaril väga hästi ütles: Raha ei aita! Sest....
Kui elanikkond vananeb, siis tõuseb oluliselt nõudlus tervishoiuteenuste järele. Samaaegselt aga väheneb töölkäijate arv. Teiste hulgas väheneb arstide, õdede, sotsiaaltöötajate ja ka oma pensionieas olevate vanemate eest hoolitsevate laste arv. Seega on olukord kesine: samaaegselt nõudluse kasvuga pakkumine väheneb. Ehk mikromajanduslikult väljendatuna liiguvad pakkumiskõver ja nõudluskõver teineteisest eemale ja uus pakkumise ja nõudluse tasakaalupunkt saavutatakse hoopis kõrgemal hinnatasemel. Hoopis kõrgemal! Hind tõuseb just täpselt nii kõrgele kui palju tervishoiuteenust pakkuda suudetakse ja kuna nõudlus on pakkumisest tunduvalt suurem, siis lihtsalt (märkimisväärne) osa nõudlusest jääb rahuldamata. See on siis ilus väljend selle kohta, et paljude inimeste jaoks lihtsalt eriarstiabi ei jätku, operatsioone peab aastaid ootama või siis väga suure hinna eest ennast järjekorrast mööda ostma.

Kuidas seda olukorda lahendada? Nõudluse kasvu me eriti muuta ei suuda, kui just mingeid ekstreemseid meetmeid kasutusele ei võta. Seega tuleb tegeleda pakkumisega. Pakkumise suurendamiseks on põhimõtteliselt kaks viisi: tuua sisse tervishoiu ja sotsiaaltöötajaid (loe medõdesid ja sotsiaaltöötajaid näiteks Taist nagu Soome seda teeb) või võtta üha enam kasutusele tervishoiu tehnoloogilisi lahendusi, mis võimaldavad vähemate inimestega rohkem teenust pakkuda. Ilmselt tuleb teha mõlemat. Iive ei ole ju maailma mastaabis mingi probleem ja küll noori abilisi Aasiast ja Aafrikast leidub.

Tehnoloogia osas saab aga areng olema muljetavaldav. Me näeme järgmiste aastate jooksul turule tulemas kõiksugu iseteeninduslikke tervise aparaate. (Mina isiklikult ootan näiteks pikisilmi iseteeninduslikku hambaravimise masinat.) Ka internetil ja infotehnoloogial saab olema oluline roll tervishoiuteenuste pakkumisel. Masin teeb pildi, see saadetakse üle interneti arstile kes annab diagnoosi. Meie terviseandmed hakkavad olema e-tervise süsteemis või Google Healthi laadses infosüsteemis, kes siis juba ennetavalt kirjutab välja meile automaatselt digiretsepti.

Seega lugupeetud tehnoloogiaettevõtted! Meil on kindlalt kasvava nõudlusega segment tehkem sinna segmenti lahendusi, aparaate, infosüsteeme.

..ja lõpuks jääb üle vaid loota, et Kopenhaagenis jõutakse tõsistele kokkulepetele kasvuhoonegaaside vähendamise osas ja tervishoiu rahastamine tõesti saab ka 30 aasta pärast olema kõige tõsisem probleem Lääne-Euroopa ees. Mitte vähetähtis kõrvalteema üle ääre ajava mere ja seiskuva Golfi hoovuse kõrval.

3 comments:

  1. Ma olen segaduses - alguses ütled "raha ei aita", kuid järgmises lõigus kirjutad, et tuleks värvata välismaalt abi (milleks on raha vaja) või kasutada uudsemaid tehnoloogilis lahendusi (milleks on samuti raha vaja)?!

    Minu jaoks jääb täiesti arusaamatuks, miks peaks keegi Aasiast või Aafrikast siia tulema, kui keegi normaalselt palka ei maksa ja kohalikel on probleeme juba sama nahavärviga ent teist keelt kõneleva elanikkonnaga, keda üritatakse samuti tevishoiust välja saada. Taoline lähenemine eeldab kardinaalset muutust immigratsioonipoliitikas ja inimeste suhtumises, millest kahjuks "tõelised eestlased" pole huvitatud.

    Lisaks sellele on uute tehnoloogiliste lahenduste väljatöötamine kulukas, mis omakorda tähendab, et investeering peab tehnoloogia müügist tagasi tulema - kusjuures tehnoloogia müügist sektorile, mille valmisolekus maksta vajalikku hinda on põhjust kahelda nende samade rahaliste piirangute tõttu.

    USA terishoiukulutused on sedavõrd suureks (16% SKT'st) kasvanud paljuski tehnoloogilise progressi tõttu, mis võimaldab kohati imelisena tunduvaid ravimeid ja protseduure, kuid enamus nendest ei ole saavutatud mingite triviaalsete investeeringutega.

    Kuna inimesed on paremini informeeritud arstimitest, protseduuridest ja tehnoloogiatest kui kunagi varem, siis enamus eeldab, et neil on piiramatu ligipääs nendele tegelikult päris kallitele protseduuridele ja tehnoloogiatele. Ainus probleem on selles, et USA saab endale tänu osaliselt erasektorile toetuva tervishoiusüsteemi taolisi kulutusi (mõnda aega) lubada, kuid sotsialiseeritud meditsiinisüsteemiga riigid mitte. Kindlasti tuleb sul endal ka Eesti lähiminevikust meelde mitmeid juhtumeid, kus uute ja kallite ravimite saamiseks on haige sisuliselt olnud sunnitud haigekassat läbi meedia survestama. Karm reaalsus on, et Haigekassal on kohustus piiratud ressursse enamuse huvidest lähtuvalt kasutada samas kui haigel on õigus pärast sadade tuhandete kroonide maksmist nõuda ravimeid, mis võivad tema elu päästa.

    Ma ei saa nõustuda väitega, et "et hind tõuseb just täpselt nii kõrgel kui tervishoiuteenust suudetakse pakkuda". Eestis määravad teenused, mida pakutakse ja nende hinnad ametnikud, mis piirab ka teenuse pakkumust, sest madalamte hindade ja piirangute näol muutub ka valdkond vähem atraktiivseks karjäärivalikuks. Nõudlusest kirjutamisel ajad sa aga segi nõudluse tasuta teenuse vastu (võimalik ainult muinasjuttudes) ja reaalse nõudluse teenuste vastu, mille eest inimesed on valmis maksma.

    Nõudlus piirab ennast ise, kui inimestel oleks selgem ülevaade nende tervihoiukulutustest, mis pakuks ka ajendeid tervislikumateks eluviisideks, mis võimaldaks oma korda tervishoiukulutusi vähendada. Haigekassa hinnasignaale summutav filter on vaja vahelt välja saada, sest ilma piiranguteta hinnainfota ja reaalse valiku võimaluseta inimeste ootused ainult kasvavad. Nad on teadlikud uutest ravimitest, protseduuridest ja tehnoloogiatest ning ootavad nende kasutamist vaatamata hinnale. Mõni oleks nõus neid hindu maksma ja mõni teine mitte, kuid tsentraliseeritud süsteem ei tee neil vahet.

    Ja lõpetuseks üks artikkel uurimusest, mis vaatas, millist mõju avaldab kuludele IT kasutamine meditsiinis:
    http://arstechnica.com/business/news/2009/11/computerized-medicine-good-for-quality-but-not-costs.ars

    Väike soovitus: kõveratest ei ole mõtet kirjutada, neid on mõtet näidata, siis õnnestub ehk eksitavaid järeldusi ja segadusi vältida.

    ReplyDelete
  2. vaga huvitav, aitah

    ReplyDelete
  3. mida ma otsin, aitah

    ReplyDelete