Monday, November 23, 2009

Tervishoiust

Viimasel ajal on palju olnud juttu tervishoiu rahastamisest. Kas kasutada rohkem omavastutust? Kas perearsti visiidi eest 50 krooni nõuda on OK või on seda liiga palju? Kuidas tagada tervishoiu rahastamine järgmise paarikümne aasta jooksul rahvastiku vananemise tingimustes?

See teema on loomulikult väga oluline ja võtan teema lühidale käsitlusele, aga jõuan oma jutuga ikka lõpuks IT, innovatsiooni ja tehnoloogiani.

Viga mis tervishoiu korraldamisest rääkides tehakse on see, et keskendutakse liiga palju rahale. Võetakse eelduseks, et kui täna on inimese pensionipõlve aegne kulu tervishoiule X krooni ja laste maksurahast või inimese enda säästudest suudetakse tagada need X krooni, siis on kõik hästi. Siit läheb arutelu sujuvalt sellele, et kui palju peaks tööelu jooksul riiklikkusse või erakindlustusse raha säästma, et see X krooni tagada ja kogu probleem lahendada. Tegelikkus nii ilus ei ole. Ehk nagu Kristjan Port ühel seminaril väga hästi ütles: Raha ei aita! Sest....
Kui elanikkond vananeb, siis tõuseb oluliselt nõudlus tervishoiuteenuste järele. Samaaegselt aga väheneb töölkäijate arv. Teiste hulgas väheneb arstide, õdede, sotsiaaltöötajate ja ka oma pensionieas olevate vanemate eest hoolitsevate laste arv. Seega on olukord kesine: samaaegselt nõudluse kasvuga pakkumine väheneb. Ehk mikromajanduslikult väljendatuna liiguvad pakkumiskõver ja nõudluskõver teineteisest eemale ja uus pakkumise ja nõudluse tasakaalupunkt saavutatakse hoopis kõrgemal hinnatasemel. Hoopis kõrgemal! Hind tõuseb just täpselt nii kõrgele kui palju tervishoiuteenust pakkuda suudetakse ja kuna nõudlus on pakkumisest tunduvalt suurem, siis lihtsalt (märkimisväärne) osa nõudlusest jääb rahuldamata. See on siis ilus väljend selle kohta, et paljude inimeste jaoks lihtsalt eriarstiabi ei jätku, operatsioone peab aastaid ootama või siis väga suure hinna eest ennast järjekorrast mööda ostma.

Kuidas seda olukorda lahendada? Nõudluse kasvu me eriti muuta ei suuda, kui just mingeid ekstreemseid meetmeid kasutusele ei võta. Seega tuleb tegeleda pakkumisega. Pakkumise suurendamiseks on põhimõtteliselt kaks viisi: tuua sisse tervishoiu ja sotsiaaltöötajaid (loe medõdesid ja sotsiaaltöötajaid näiteks Taist nagu Soome seda teeb) või võtta üha enam kasutusele tervishoiu tehnoloogilisi lahendusi, mis võimaldavad vähemate inimestega rohkem teenust pakkuda. Ilmselt tuleb teha mõlemat. Iive ei ole ju maailma mastaabis mingi probleem ja küll noori abilisi Aasiast ja Aafrikast leidub.

Tehnoloogia osas saab aga areng olema muljetavaldav. Me näeme järgmiste aastate jooksul turule tulemas kõiksugu iseteeninduslikke tervise aparaate. (Mina isiklikult ootan näiteks pikisilmi iseteeninduslikku hambaravimise masinat.) Ka internetil ja infotehnoloogial saab olema oluline roll tervishoiuteenuste pakkumisel. Masin teeb pildi, see saadetakse üle interneti arstile kes annab diagnoosi. Meie terviseandmed hakkavad olema e-tervise süsteemis või Google Healthi laadses infosüsteemis, kes siis juba ennetavalt kirjutab välja meile automaatselt digiretsepti.

Seega lugupeetud tehnoloogiaettevõtted! Meil on kindlalt kasvava nõudlusega segment tehkem sinna segmenti lahendusi, aparaate, infosüsteeme.

..ja lõpuks jääb üle vaid loota, et Kopenhaagenis jõutakse tõsistele kokkulepetele kasvuhoonegaaside vähendamise osas ja tervishoiu rahastamine tõesti saab ka 30 aasta pärast olema kõige tõsisem probleem Lääne-Euroopa ees. Mitte vähetähtis kõrvalteema üle ääre ajava mere ja seiskuva Golfi hoovuse kõrval.