Tuesday, July 28, 2009

Kuidas jälle ree peale saada?

Mõned nädalad tagasi kirjutas Heido Vitsur Päevalehes hea artikli sellest kuidas Eesti majandust peale kriisi paremaks saada. Soovitan lugeda! Tegelikult küll oli artikli toon väga pessimistlik ja pigem ohtusid välja toov kui lahendusi pakkuv. Ma täiendaks hr. Vitsuri mõttekäiku ühe positiivse mõtte ja mõne positiivse ettepanekuga.

Väide 1. 2004-2008 ei saanudki meie innovaatline eksportiv tööstus areneda.
Makrotasandi numbreid vaadates oli periood 2004-2008 Eesti jaoks üsna kesine - sisuliselt laenurahaga tarbimine. Eksport kasvas väga minimaalselt, import ja välisvõlg aga märkimisväärselt. Majanduses nagu me teame on aga makroökonoomika mikrode summa. Mikrotasemel valitses mäletatavasti neil aastatel väga huvitav olukord. Kinnisvara, jaekaubanduse ja tööturu buum. Kui lähtuda tõest, et ettevõtte ülesanne on oma omanike vara maksimeerimine, siis oli selge, et tegeleda tuleb täie rauaga kinnisvaraga ja kaubandusega. Seega olid juhid valiku ees:
- investeerides keerukasse ekspordi ja/või innovatsiooni projekti oli ja on u.30% tõenäosus teenida umbes kuni 20% kasumit.
- investeerides kinnisvarasse või kaubandusse oli u.90% tõenäosus duubeldada raha aastaga.
See valik ei ole ju mingi valik ja seega sündisidki kümned kinnisvarafirmad, Kalev investeeris kommitootmise asemel Kalev REC-i, ML-Arvutid hakkasid arvutitootmise asemel Enteri kaubandusketti arendama ja kõik helgemad pead tegelesid köögimööbli ja automüügiga. Teiselt poolt ahistasid meid kõiki inflatsioon ja närviline tööturg. Tööd oli palju ning lisaks ametialasele tööle olid kõik helgemad pead soetanud endale uue kodu, mis vajas ostmist, ehitamist ja remontimist.
Selle kõige tulemus oligi see, et ekspordile või innovatsioonile ei olnud aega ega võimalust mõelda ning seda ei tehtudki.

Nüüd on olukord teine ja 30% tõenäosus 20% kasumit teenida on päris hea variant, eriti kui alternatiiviks on 90%ne tõenäosus kinnisvara või jaekaubandusega tegeledes pankrotistuda. Nii, et kokkuvõttes hakkab uus olukord mikrotasandil 6 kuu kuni aasta jooksul muutma ka makrotasandil nähtavaid numbreid. Seda muidugi ainult tänu kõvale tööle, vähenevatele palkadele ning kõvematele ja tarkadele pingutustele.

Väide 2. Riik peaks tegelema ikkagi suurte asjadega.
Palju on arutletud selle üle, et kas riik peaks sekkuma majandusse ja kuidas ning kui aktiivselt. Kindlasti peaks riik enda majandusega tegelema, aga mina arvan, et alustada tuleks suurtest asjadest, millest on kindlasti ka kasu, mitte tegelema mikrojuhtimisega ja siksima riigitüüri kord siia kord sinna.
Suured asjad, millest on kindlasti kasu on haridus ja demograafia. Tark rahvas saab edukalt hakkama igas majandussituatsioonis. Suurendades panustust haridusse meil lihtsalt saab ainult paremaks minna. Teine "koht" kuhu vananev Lääne tsivilisatsioon kindlasti peab panustama on lapsed. Mida rohkem lapsi - mida rohkem tarku ja töökaid lapsi, seda parem on meie elu ja seda väiksemad on meid rahvastiku vananemisest tulenevad probleemid. Loomulikult on haridus ja demograafia valdkonnad kus tänased otsused (vanemapalk, laste hääleõigus, õpetajate palgatõus) annavad mõõdetavaid tulemusi alles aastatega, aga neisse valdkondadesse panustades on meie ühiskonnal parem nii majanduslikult kui ka hingeliselt.
Mulle meeldib riigi majandusest ja ettevõtete juhtimisest mõeldes järgmine analoog: Riik on nagu suur naftatanker. Naftatankeri tüüri peab keerama väga rahulikult kuid kindlalt ja õiges suunas. Valed ja liiga järsud pööramised toovad kaasa karilesõidu .... kuid alles mitme tunni või päeva pärast. Õige juhtimine seevastu paneb kogu tohutu massi liikuma õiges suunas ja väga suure inertsiga. Sellel aastal on Eestit üritatud juhtida mitte nagu suurt laeva vaid nagu autot....kusjuures olulisi pöördeid on tehtud tihti öösel ja pärast 48h tööpäevi. Eks me paari aasta jooksul näeme, et millised on käibemaksu tõusu, säästukavade jms. tagajärjed. Kindlasti on suur tõenäosus, et paljud neist toovad positiivseid tulemusi. Eks õnne ju vahest ka on.

Aga jah, iseenesest ei juhtu midagi. Kui täna on meie jooksevkonto defitsiit kahanenud peaaegu nulli ning meie laenukoormus on pigem kahanemas kui kasvamas, siis vähemalt võib mingil kergelt loota, et enam hullemaks ei lähe. Paremaks saab aga minna ainult läbi uute ettevõtmiste ja töö - mis aga ei tähenda kindlasti 15% palgatõusu aastas vaid pigem 1,5%. Meie panustused haridusse ja lastesse hakkavad tulemusi tooma alles aastate pärast ja ka siis vaikses ja rahulikus tempos.

Aa...ja lõpuks siis küsimus, et kust siis raha võtta, et haridusse ja lastesse (vanemapalka, lasteaedadesse, koolidesse, õpetajate palka) panustada. Noh ausalt öeldes on (eri)pensionid selline väga suur kulu, mis ei muuda majandussituatsiooni perspektiivis mitte mingilgi määral paremaks, ei muuda inimesi targemaks või töökamaks ja mida kõigele lisaks kriisi aastal mitte ei ole vähendatud vaid hoopis tõstetud.